Vikipeedia

Camille Corot

Redaktsioon seisuga 8. juuli 2023, kell 20:36 kasutajalt PikseBot (arutelu | kaastöö) (Robot: viitemalli süntaksiparandus)

Camille Corot (täisnimega Jean-Baptiste-Camille Corot; 26. juuli 1796 Pariis – 22. veebruar 1875) oli prantsuse maalikunstnik.

Camille Corot
Camille Corot. Félix Nadari foto
Sünninimi Jean-Baptiste-Camille Corot
Sündinud 26. juuli 1796
Pariis
Surnud 22. veebruar 1875 (78-aastaselt)
Pariis
Rahvus prantslane
Haridus Collège de Rouen
Tegevusala maalikunstnik
Kunstivool uusklassitsism

Elukäik

Corot omandas klassikalise kunstihariduse Collège de Rouenis. 26-aastaselt õnnestus tal tänu vanematelt saadud pärandusele pühenduda täielikult kunstile. Korduvalt Salongi näitustel osalenud Corot' looming leidis suurema tunnustuse alles 1846. aastal. Tema teoseid ostsid nii Napoleon III kui ka Orléansi hertsog. 1849. aastast arvati Corot Salongi žürii hulka.

Lapsepõlv ja haridus

Camille Corot' Burgundia päritolu isa Louis-Jacques Corot (1771–1847) oli Pariisi Grands-Degres’ tänava juuksuri poeg ning Camille’i ema Marie-Francoise Oberson (1768–1851) oli päritolult šveitslane. Camille' mõlemad vanemad olid abielludes õnnistatud hea kaasavaraga. Nad ostsid pärast abiellumist moodsa Pariisi kübarakaupluse, mis tõi neile edaspidi palju tulu. Camille Corot’l oli kaks õde – kolm aastat vanem õde Anette-Octavie (1793–1874), kellega ta oli väga lähedane, ning aasta noorem õde Victorie-Anne (1979–1821). 1803.–1807. aastal õppis Camille Corot internaatkoolis, kuni tal õnnestus tänu isale saada stipendium Roueni keskkooli Prantsusmaa põhjaosas, kuhu ta jäi järgnevaks viieks aastaks. Rouenis hakkas Corot Normandia loodust armastama, mis kajastub ka tema maalidel. Rouenis elades sai Corot lähedaseks isa hea härrasmehest sõbraga Sennegoniga, kes jagas Corot'le tulevikuks ärialasi õpetussõnu ning kellega koos Corot tegi pikki jalutuskäike looduses. Hiljem kaks perekonda ühendati, kui Corot' vanem õde Anette-Octavie pandi mehele Sennegoni pojale.[1]

Corot ei olnud silmapaistev õpilane ning teismeeas ei ilmnenud veel tema huvi maalimise vastu. Corot' isa otsustas anda pojale võimaluse käia tema jälgedes ning koolitas teda riidekaupmeheks. Kui Camille oli 21-aastane (1817), kolis perekond uude majja Ville-d’Avrays. Camille hõivas pisikese toa maja lääneosas kolmandal korrusel, mille akendest avanes inspireeriv vaade kuninganna Marie Antoinette'i eravaldusse jäävatele tiikidele. See tuba jäi Camille Corot' ateljeeks kuni tema surmani. Riidekaupmehena ilusate materjalidega tegeledes sai Camille esteetilise ilu üle mõtiskleda. Üha enam meeldis Corot’le maastike maalimine ning 26-aastaselt võttis ta vastu otsuse tegeleda ainult kunstiga. Camille suutis oma andega veenda ka isa, kes nõustus teda edaspidi rahaliselt toetama.[2] Maastikumaalimist õppis Camille kõigepealt Achille Etna Michalloni käe all, kelle surma järel jätkas Corot õpetamist Jean-Victor Bertin. Mõlemad õpetajad olid olnud Pierre-Henri de Valenciennes’i õpilased.[3]

Reisid

1825. aastal suundus Camille Corot Itaaliasse, mida peeti maastikumaalijaks saamisel vaieldamatult oluliseks õppeprotsessiks. Enne Napolisse suundumist reisis Corot ringi Roomas ja Campania provintsis.[3] Paari aasta pärast Prantsusmaale naastes seadis Corot sisse kunstnikuna töötamise rutiini, mida ta järgis oma elu lõpuni. Ta veetis alati kevad- ja suvekuud väljas maalides, tehes väiksemõõtmelisi õlivärvides visandeid ja joonistusi. Ta omandas talle omase värvitoonide meisterlikkuse – heleduse ja tumeduse tonaalsuse tasakaalu, mis moodustab tema kunsti põhiosa. Talvekuudeks varjus Corot oma Pariisi stuudiosse, et töötada suuremamõõtmeliste maalide kallal, mille valmimine oli oluline igakevadiseks Salongi näituseks. Camille Corot' esimeseks tähtsaks tööks oli "Narni sild", mida eksponeeriti Pariisi salongi näitusel 1827. aastal, kui kunstnik ise veel Itaalias viibis. 1833. aastal esitas Corot suure Fontainebleau metsa maastikumaali Salongi näitusele, mille eest teda tunnustati teise klassi medaliga, mis andis talle õiguse näidata oma teoseid ilma kohtunike heakskiiduta.[4]

1834. aastal külastas Corot maist oktoobrini taas Itaaliat. Ta maalis Volterra, Firenze, Pisa, Genova, Veneetsia ja Itaalia järvepiirkondade vaateid. Itaalias kogus ta piisavalt materjali visandite näol, et jätkuks tööd elu lõpuni, kuid 1843. aasta suvel külastas ta veel lühikest aega viimast korda Itaaliat.[4] Lisaks reisis Camille ulatuslikult Kirde-Prantsusmaal, Normandias ja Burgundia aladel, eriti Morvani regioonis, kus ta armastas võimalusel viibida. 1854. aastatel reisis Corot Hollandis ja Belgias, külastades regulaarselt Šveitsi. 1862. aastal käis ta ka Londonis.[3]

Karjäär

1840ndatel kritiseerisid kriitikud karmilt Corot' maale ning Salong lükkas mitmed tema tööd näitustelt tagasi. 1845. aastal julgustas Baudelaire Corot’d, nimetades teda modernse maastikumaali loojaks. Samas teised kriitikud nimetasid tema teoseid naiivselt kohmakaks ja koloriidilt kahvatuks.[5] Hoolimata kriitikute arvamusest tunnustasid Corot’d teised maalikunstnikud nagu Delacroix ja Constant Dutilleux, kellest viimasega Corot jäi pikalt sõbraks, ning Dutilleux aitas Corot’d patroonide leidmisel. Corot' olukord paranes märgatavalt pärast 1848. aasta revolutsiooni, kui ta valiti Salongi žürii liikmeks.[6]

1850ndateks oli Corot tuntud kunstnik, kelle töid kogujad innukalt ostsid. Corot jätkas oma tööde saatmist Salongi, kus need kõrge hinnaga maha müüdi. Camille Corot’l polnud vaja enam rahamuresid tunda. 1855. aastal toimunud Pariisi maailmanäitusel premeeriti Corot'd maalimise esimese klassi medaliga ja keiser Napoleon III ostis tema teose. 1867. aastal edutati Corot Salongi juhtivale kohale.[4]

Corot, hüljanud igasugused pikaajalised suhted naistega, jäi truuks maalimisele ja oma vanematele, keda ta kohtles ülima aupaklikkusega. Tõsiuskliku kristlasena oli ta konservatiivne ja põhimõtetest kinnipidav härrasmees. Pärast vanemate surma oli Corot’l rohkem vabadust ning ta sai juhendada mitteametlikke õpilasi nagu juudi päritolu kunstnikku Edouard Brandonit ja tulevast impressionisti Camille Pissarrod.[6]

Elu lõpuperiood

Hilisemal eluperioodil ümbritses Corot’d palju õpilasi, modelle, sõpru, kunstikogujaid ja vahendajaid. Corot' maalide hind tõusis tihti üle 4000 frangi. Olles kindlustanud oma jõukuse, jagas Camille Corot rohkelt oma aega ja raha noorte kunstnike toeks ja heategevuseks. Näiteks ostis ta maja kingituseks Honore Daumier’le, kes oli pimedaks jäänud, lisaks toetas Corot Millet’ leske ja Pariisi lastekodu. Corot jäi elulõpuni tagasihoidlikuks. Vaatamata suurele edule, mis teda saatis, pidasid meistri sõbrad oluliseks tunnustada teda kuldmedaliga 1874. aastal, veidi enne tema surma.[7] Camille Corot suri kõhuhäirete tõttu 78-aastaselt ja ta maeti Père Lachaise'i kalmistule.

Looming

Corot' maalistiili iseloomustavad pehmus ja hajusus, õhuke värvikiht ning napid toonid. Kompositsiooniliselt keskendus kunstnik peamiselt rahuliku meeleolu loomisele. Ta eelistas maalida intiimseid mõtisklushetki, salapäraseid naisi ning muusika ja tantsuga seotud teemasid. Loometee alguses lõi ta realistliku olustikuga portreid, hiljem peamiselt maastikumaale. Corot on nn intiimse maastikumaali loojaid. Ta on viljelenud oforti ja litot.[viide?]

Oma reisidel täitis Corot mitmeid märkmikke ja vihikuid visandite ja joonistustega. Tema varased Itaalias värske õhu käes tehtud õlivisandid olid selgelt piiritletud ja värsked, loodud puhaste värvide ja voolavate pintslitõmmetega. Talvekuudel töötas ta sisestuudios ambitsioonikate mütoloogiliste ja religioossete maastikumaalide kallal, mis olid mõeldud Salongi näituste jaoks. Õlimaal "Hagar kõrbes", eksponeeritud Salongis 1835. aastal, iseloomustab Corot' varasemaid töid, nagu ka tema vabaõhujoonistused, mis on akadeemilisele maalimislaadile omaste selgete piiritletud vormide ja värvidega.[3]

Alates 1850ndatest oli Corot saavutanud lugupidamise ja tuntuse, tema stiil oli selleks ajaks pehmem ja värvitoonid veel tagasihoidlikumad. Oma hilisematel stuudios valminud maastikel, mis tihti kujutasid figuure nagu kümblejad, veinijumalad ja allegoorilised figuurid, kasutas Corot talle omast piiratud koloriiti. Tema koloriit piirdus põhiliselt pehmete toonitud hallikate ja sinakasroheliste toonidega, millel mõned piiratud värvilaigud figuuride kantud rõivail.[3]

Camille Corot oli väga viljakas kunstnik ning maalis üle 3000 teose. Sellest hoolimata oli nõudlus kunstiturul veel suurem ning tema teoseid on palju võltsitud. Corot' looming oli kõrgelt hinnatud tänu tema eneseteadlikele poeetilistele maastikumaalidele, mida iseloomustab õrn ja tundlik tonaalsus ning õrnade õhuliste hõbedaste/hallikate värvide koloriit. Viimased 20 aastat oma elust pühendas Corot portreedele ja figuuride kujutamisele. Portreede sari "Stuudio" (u 1865) ja "Naine pärliga" (u 1865–1870) kajastavad Corot' kaasasündinud klassitsismi ja meisterliku tonaalse koloriidi maalimise annet. Suure edu saavutamine ei avaldanud konservatiivsele ja põhimõttekindlale kunstnikule erilist mõju. Corot oli jätkuvalt väga töökas ja keskendus täielikult maalimisele. Ta armastas rääkida maalide harmooniast nii portreede kui ka maastike puhul, pürgides muusikateoste kvaliteedi kõrgusele. Modernse maailma mõjud jättis Corot kindlameelselt oma teostest välja. Ulatuslik raudteede võrgustik ja tööstuslik areng ei kajastu tema teostes mingil juhul.[4]

Corot' koht 19. sajandi kunstiajaloos on kindel. Kui ta alustas maalimist, peeti maastikuvisandeid lihtsalt toormaterjaliks õige teose jaoks ning neil polnud kunstipärast väärtust. Camille Corot oli üks esimesi, kes suutis näidata visandite elujõulist kvaliteeti ja spontaansust ning neile omast looduslikku põhitõde, mida valmis maali puhul on raskem tunnetada. Tema surmaks oli visand teinud oma võidukäigu ja kogu maastikumaali kunstlikkuse kahtlused olid kõrvale lükatud.[4] Corot oli vabas õhus maalimisviisiga teerajakas impressionistlike maalijatele, kes teda austasid.[4][8]

Corot' maalid leiavad tunnustust ja on eksponeeritud ka tänapäeval. Corot' maastikumaalid on erilised oma valguse tundlikkuse ja atmosfääri kujutlustelt ning oma kaasajas äratuntavalt isikupärased ja eristuvad. Corot' uurija Peter Galassi ütleb, et Corot' erilisus seisneb selles, kuidas ta käsitles õlivärve vabaõhumaalijale iseäraliku valguse ja atmosfääri tundlikkusega, samas jäädes kindlaks akademistlikule vormi piiritlusele ja korrapärasele kompositsiooni struktuurile.[8]

Teoseid

  • "Homeros ja karjased"
  • "Hommik. Nümfide tants" (1850)
  • "Mälestus Mortefontaine'ist" (umbes 1864)
  • "Sild Mantes'is" (1870)
  •  
    Mälestus Mortefontaine'ist
  •  
    Püha Markuse väljak Veneetsias
  •  
    Naine pärliga
  •  
    Tütarlaps lugemas

Viited

  1. ↑ Tinterow, Gary, Michael Pantazzi, Vincent Pomarède (1996). Corot. New York: Metropolitan Museum of Art. Lk 6.{{raamatuviide}}: CS1 hooldus: mitu nime: autorite loend (link)
  2. ↑ Tinterow, Gary, Michael Pantazzi, Vincent Pomarède (1996). Corot. New York: Metropolitan Museum of Art. Lk 6-8.{{raamatuviide}}: CS1 hooldus: mitu nime: autorite loend (link)
  3. ↑ 3,0 3,1 3,2 3,3 3,4 "Jean-Baptiste-Camille Corot". The National Gallery. Vaadatud 29.04.2018.
  4. ↑ 4,0 4,1 4,2 4,3 4,4 4,5 Bowness, Alan. "Camille Corot". Encyclopaedia Britannica. Vaadatud 29.04.2018.
  5. ↑ Tinterow, Gary, Michael Pantazzi, Vincent Pomarède (1996). Corot. New York: Metropolitan Museum of Art. Lk 211.{{raamatuviide}}: CS1 hooldus: mitu nime: autorite loend (link)
  6. ↑ 6,0 6,1 Tinterow, Gary, Michael Pantazzi, Vincent Pomarède (1996). Corot. New York: Metropolitan Museum of Art. Lk 145-150.{{raamatuviide}}: CS1 hooldus: mitu nime: autorite loend (link)
  7. ↑ Tinterow, Gary, Michael Pantazzi, Vincent Pomarède (1996). Corot. New York: Metropolitan Museum of Art. Lk 270-273.{{raamatuviide}}: CS1 hooldus: mitu nime: autorite loend (link)
  8. ↑ 8,0 8,1 "Jean-Baptiste-Camille Corot". New World Encyclopedia. Vaadatud 29.04.2018.

Allikad

Välislingid

Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Camille_Corot&oldid=6438070"