Odin

Odin (vanapõhja Óðinn, muinasgermaani Wodan või Wotan, ka Othinn, Oden või Woden) on germaanlaste raua- ja viikingiaegne jumal.

Odin ratsutab kaheksajalgse Sleipniri seljas. 18. sajandi Islandi käsikirjast

Nimi Odin on seotud germaani algkeele sõnaga *wod-eno-/*wod-ono- – 'raevutsev, metsik, hullunud, ekstaasis'. Varases germaani mütoloogias oli Wotan surnute hingede juht, surma, poeesia ja ennustamise jumal. Odini tähtsus kasvas Rahvasterändamise ajal, kui ägenesid germaani hõimude vahelised sõjad ning algasid kokkupõrked Rooma riigiga. Sel perioodil tõusis Odin üheks lääne- ja põhjagermaanlaste mõjukamaks jumalaks.

Odin Skandinaavia mütoloogias

Viikingiaegses Skandinaavias oli Odin sõja, surma, tarkuse, ennustamise, nõidumise ja poeesia jumal. Teda austasid eeskätt kuningad, pealikud ja sõjamehed. Odini relv oli oda Gungnir, tema hobune oli kaheksa jalaga Sleipnir. Ta valitses sõjaõnne üle ja otsustas, kes pidi lahingus langema. Langenud viidi valküüride poolt Valhallasse, kus nad ootasid viimast, ragnarökile eelnevat lahingut, milles nad pidid aaside poolel sõdima. Odinile ohverdati sõjasaaki ja sõjavange, temale ohverdatud inimesed poodi ja neid haavati odaga.

Odin oli jumalatest vanim, ta lõi koos oma vendade Vili ja Véga maailma ja ta oli teiste jumalate isa. Odini naine oli Frigg.

Odin oli salapärane ja ettervamatu, ta võis muuta oma kuju. Tal oli kombeks käia ringi vana, halli habeme ja ühe silmaga mehe kujul, kelle nägu varjas lai kübar. Teise silma ohverdas ta, et juua Mímiri tarkuse allikast ja omandada võime näha kogu maailma minevikku, olevikku ja tulevikku. Odin tundis ruune, selle oskuse hankis ta puues end püha saarepuu Yggdrasili otsa. Odini kaarnad Huginn ja Muninn lendasid iga päev maailmas ringi ja tõid Odinile teateid kõigest, mis toimus. Kaarnad seostusid Odini kui sõjajumalaga – raipesööjatena olid nad lahinguväljadel tavalised külalised.

Odinil oli palju hüüdnimesid, näiteks Alföðr (kõikide isa), Yggr (hirmus), Gangleri (väsinud teeline), Atríðr (ratsanik), Sigföðr (võidu isa), Valföðr (tapetute isa), Vakr (ärgas), Hárr (kõrge), Jafnhárr (samakõrge), Þriði (kolmas) jne.

Nagu teised jumalad, ei olnud ka Odin surematu. Oli ette teada, et enne Ragnarökki toimuvas viimases lahingus kurjade jõududega neelab hunt Fenrir Odini alla.

Kohanimed viitavad sellele, et Odinit austati rohkem viikingiaegses Taanis ja Rootsis ning vähem Norras ja Islandil. Odini nimi ei olnud populaarne isikunimede osana, tema järele ei hüütud ka ruunikividel. Põhjuseks olid tema kummalised omadused ja keerukas loomus. Rahva seas austati rohkem Odini poega Thori. Odini järgi on nime saanud kolmapäev skandinaavia keeltes (onsdag), inglise keeles (wednesday) ja hollandi keeles (woensdag).

Odin ja Osmussaar

Osmussaare rootsikeelne nimi Odensholm tähendab Odini hauda. Selle nime all on saart esmakordselt mainitud ühe taanlase reisikirjas XIII sajandist.

Enne Teist maailmasõda märkis Odini väidetavat hauakohta rändrahn Odinstain, mille hiljem õhkisid Nõukogude sõdurid.

Välislingid

• Loodusring: Lilled Odini hauale