Endel Kiisa
Endel Kiisa (sündinud 1. oktoobril 1937 Kaigutsi külas Käina vallas Hiiumaa) on eesti 1950ndate-1960ndate motosportlane. Motosportlase Virve Kiisa abikaasa. Kardi- ja vormelisõitja Marek Kiisa isa.
Algusaastad
1938. aastal asus Kiisade pere elama Tallinna lähedale Kakumäele. Endel Kiisa õppis Haabersti mittetäielikus keskkoolis.
12-aastaselt sai Kiisa oma esimese, 125-kuubikulise mootorratta, millega hakkas koolis käima. Peagi jäi ta silma Dünamo motoklubi ülemale Felix Lepikule, kes kutsus ta klubisse.
“Eks ma väikse poisina käisin ikka hipodroomil vaatamas, kuidas võidu sõidetakse. Kõige parem koht oli selleks ühe kase otsas, milleni jõudmiseks tuli üle plangu ronida./.../ Kui keegi ei kukkunud ja verd polnud, oli ebahuvitav võistlus,” on Kiisa ise oma motospordi huvi algust meenutanud.
1953. aastal Dünamo vabariiklikel meistrivõistlustel sõitis Kiisa esikohale ning see avas võimaluse osaleda Eesti meistrivõistlustel talikrossis, mille ta 1954. a ka võitis, olles vaid 16-aastane. Lisaks domineeris ta veel ringrajal ja kilomeetrisõidus. Samal aastal sai Kiisa eriloa osaleda Nõukogude Liidu ringraja meistrivõistlustest Pirita ringrajal, kus saavutas 5. koha ja täitis NSVL-i meistersportlase normatiivi (noorimana, kes selle saavutanud).
18-aastaselt läks Kiisa sõjaväkke ja tollal võis vabariigi meister jääda Eestisse aega teenima. Võidusõitude ajaks kirjutati armeest komandeering, anti päevarahad ja varustuski.
1959. aastal liitus Kiisa Kalevi Auto-Motoklubiga, kuna Dünamo mootorispordi sektsioon lõpetas tegevuse, samal aastal liikus ta ka edasi suurde, 500 cm3 klassi. 3-aastase sõjaväeteenistuse lõpuks oli Kiisast saanud üks Eesti juhtivatest ringrajasõitjatest ning teda võis pidada professionaalseks võidusõitjaks.
Kiisa on öelnud, et üheks edu aluseks oli pidev sõit mootorrattaga ja seda mitte ainult ringrajal. Isegi trenni, mis toimus vahel mitu korda päevas, läks ta mootorrattaga. “Et välisradadel hästi ja kiiresti sõita, peab olema kiiretel masinatel motokrossi sõitnud./.../ Siis kujuneb sportlasel välja reageerimiskiirus, silmamälu, et rada meelde jääks,” on Kiisa öelnud.
N Liidu koondises maailmameistrivõistlustel
“Välismaal sai 1960ndatel käia küll, tuli ennast ainult Nõukogude Liidu koondisesse sisse sõita. Kui seda ei suutnud, tuli käia Soomes sõitmas.” Serpuhhovi-nimelises tehases ehitati N Liidu koondisele viis S-259 ringrajatsiklit, millest ühe sai Kiisa tänu katsevõistluse võidule ja koondisesse pääsemisele.
1962 oli Kiisa esimene välisvõistlus Soomes Eläintarha rajal. 350 cm3 klassis oli ta 35 võistleja hulgas kuues. Ruissalos tuli samuti kuues koht, seda tõrkuma hakanud mootori tõttu, mis langetas kindlalt teisel kohal olnud Kiisa tahapoole. Huvitav on märkida, et sel aastal kuulus Kiisa N Liidu koondisesse nii motokrossis kui ringrajas, kuid langetas valiku ringraja kasuks.
1964. aastal osales Kiisa koos veel kolme N Liidu võidusõitja, Nikolai Sevastjanovi, Viktor Bõlajevi ja Jüri Randlaga, Serpuhhovi tehase 350-kuubikulistel “Vostok 364” mootorratastel kolmel motoringraja maailmameistrivõistluste etapil: Sachsenringil, Imatral ja Monzas. Sõitjatest parima tulemuse saavutas Kiisa, kes tuli Soomes Imatra ringrajal Honda tehasesõitjate Jim Redmani ja Bruce Beale’i (mõlemad Rodeesiast) järel kolmandaks. Ka Sachsenringil läks tal hästi, kuid oli 12. ringil sunnitud katkestama, katkestamine tuli ka Monzas. Kiisa võistles ka 500 cm3 masinal, kuid need sõidud ebaõnnestusid.
Järgmisel, 1965. aastal oli plaanis osaleda juba seitsmel MM-etapil neljateistkümnest. Nürburgringil oli Kiisa kvalifikatsioonis viies, kuid stardis jäi tõrkuva tsikli tõttu võistlejaterivi tahaotsa. Võidusõidu jooksul õnnestus tal paljudest konkurentidest mööduda, veel viimase kurvi pidurdusmaal möödus ta neljast sõitjast, lõpetades viiendana ja oli teist korda elus punktikohal. Honda tehasesõitja Redman oli vigastuse tõttu võistluspausil ja jaapanlased tegid pakkumise meeskonnaga liituda Kiisale, kuid Nõukogude Liidu Kommunistliku Partei Keskkomitee ei lubanud seda vastu võtta.
1966. a tuli Kiisa Nürburgringil viiendaks, kuid Sachsenringil ja Brnos vedas masin alt, Monzas tuli leppida kaheksanda kohaga. Hooaja kokkuvõttes jagas Kiisa koos inglase L. Youngiga 21.-22. kohta.
1968. a õnnestus Endel Kiisal Imatra GP-l 500-kuubikuliste sõidus edestada legendaarset itaallast Giacomo Agostinit, kuid kahjuks jättis tehniline rike ta kolmandal ringil jalameheks. Viimast korda osales Kiisa MM-karusellis 1969. a Sachsenringil 500-kuubikuliste masinaklassis. Kvalifikatsioonis sai Kiisa küll teise aja, kuid tehniliste viperuste tõttu pidi ta leppima kümnenda kohaga.
Seejärel lõpetati N Liidus võidusõidumootorrataste tootmine ja katkes ka Kiisa MM-karjäär.
“Meie masinad olid võistlusvõimelised, kuid neid toodeti vähe. Mootorid pidasid vastu 1-2 võidusõitu nagu Vormel-1 praegu. Pidime terve hooaja ühe mootoriga hakkama saama./.../ Remontimist oli palju.”
Kiisa suurimaks konkurendiks N Liidus oli Nikolai Sevastjanov, kuid nad olid ka head sõbrad. N Liidu koondisesse kuuludes elas Kiisa põhiliselt Moskvas Sevastjanovi kodus (ööbides 1-toalise korteri köögis diivanil) ja nad mõlemad töötasid linnast 100 km kaugusel asuvas Serpuhhovi tehases.
20. sajandi Eesti parim mootorrattasportlane
Endel Kiisa lõpetas 1969 autonduse erialal Tallinna Ehitustehnikumi ja 1974 TPedI kehakultuuri teaduskonna.
Endel Kiisa töötas 1959–70 Kalevi AMK-s instruktorina, kuni 1974. aastani ENSV autoinspektsioonis eksamikomisjonis ja 1974–78 Kalevi linnanõukogu esimehena, peale seda Desintegraatori ehitusosakonna juhatajana. Olnud 1990–2017 Astrec OÜ juhatuse liige.
Nooruses ulatusid Kiisa huvid mootorratastest kaugemale. Näiteks oli ta kuulitõukes, kettaheites ja jalgrattasõidus Harju rajoonis esikolmikus. Koolis õppis ta muuhulgas mängima mandoliini ja osales kooli orkestriga üle-Eestilisel laulupeol.
Endel Kiisa valiti 2001 20. sajandi Eesti parimaks mootorrattasportlaseks. Alates 2020. aastast kannab Eesti parima mootorrattasportlase rändkarikas Endel Kiisa nime.
Tulemused
1964 ringrajasõidus MM-il Soome grand prix' võistlusel (GP) Imatras 350 cm3 masinaklassis 3. ja MM-i tabelis 8. koht, 1965 Saksamaa LV GP-l Nürburgringil samas masinaklassis 5. ja MM-i tabelis 21. koht, 1969 Saksa DV GP-l Sachsenringil 500 cm3 masinaklassis 10. ja MM-i tabelis 53. koht.
Mootorratturite ringrajasõidus 1962 350 cm3 A ja 350 cm3 B masinaklassis NL-i meister, võitnud 1958–69 ka 6 hõbe- ja 6 pronksmedalit. Ringraja- ja motodroomisõidus, moto- ja talimotokrossis 23-kordne Eesti meister ning 4-kordne Kalevi suursõidu võitja (1959 250 cm3 A, 1965 ja 1966 350 cm3 A ning 1968 350 cm3 B masinaklassis). Msp (1953), aumsp (1963). Kalevi auliige (1965).
Eesti 20. sajandi parim mootorrattasportlane. Eesti mootorispordi kuulsuste koja liige.
Teosed
“Elu kurvilistel radadel”[1] (koos Virve Kiisaga; toimetaja Hannes Prikk), 2011, ISBN 9789949218400
“Ringrajal. Meenutusi mootorrataste ringrajasõidu esimesest kolmest aastakümnest Nõukogude Liidus”[2] (Eli Kaldma), 1979, lk 78–79.