Vikipeedia

Märt Laarman

Redaktsioon seisuga 23. mai 2018, kell 17:09 kasutajalt Kuriuss (arutelu | kaastöö)

Märt Laarman (õieti Martin Laarman; 22. veebruar 1896 Õisu mõisas Viljandimaal – 18. aprill 1979 Tallinn) oli eesti graafik (tegeles nii vabagraafika kui ka raamatukujundusega) ja maalikunstnik.

Märt Laarman
Sündinud 22. veebruar 1896
Viljandimaa, Eesti
Surnud 18. aprill 1979
Rahvus eestlane
Tegevusala maal, graafika, samuti eesti keele ja kirjanduse õpetaja
Kunstivool ekspressionism, kubism, realismi mõjud
Tunnustus NSV teenelise kunstniku aunimetus

Elukäik

Märt Laarman on masinameister Kusta Laarmani ja tema naise Reeda esimene poeg. Tal oli kaks õde – Linda (tõlkija Linda Viiding) ja Leili – ning vend Peeter. Ta sündis Õisu mõisa saeveskis.

Märt Laarman õppis aastail 1904–1907 Araku (Kääriku) koolis Kaarlis ja 1908–1912 Otepää Haridusseltsi Progümnaasiumis. 1912. aastal astus Märt Laarman Rakvere Õpetajate Seminari, kus omandas Karl Friedrich Schnell (Merilaid) juures esimesed kunstioskused. Pärast seminari lõpetamist 1914. aastal, õppis ta Tartu Ülikoolis Lauri Kettuneni ning Johann Voldemar Veski täienduskursustel. 1920 omandas ta gümnaasiumi eesti keele ja kirjanduse õpetaja hariduse ning pidas seda ametit peamiselt Tallinna koolides 1945. aastani.

Samal ajal ei loobunud ta kunagi kunstist, harides ennast näiteks 1920-ndatel Ants Laikmaa ateljeekoolis.[1] Kõige selle kõrvalt jõudis Märt Laarman aastail 1926–1927 toimetada Eesti Kunsti aastaraamatut, 1928. aastal Eesti Kunstnikkude Rühma programmilist almanahhi «Uue Kunsti Raamat», aastail 1928–1929 noorsooajakirja Taie ning avaldada kunstikriitikat ajalehtedes ja ajakirjades Olion, Looming ning Kunst ja Kirjandus.

1923. aastal loodi Eesti Kunstnikkude Rühm, millega Märt Laarman samal aastal ühines ning oli seal nii juhtiv kunstnik kui ka teoreetik. 1925. aastal vahetas ta kui põhimõttekindlamana ja suuna propageerijana sõnaosavamana rühma juhatuse esimehe kohalt välja Jaan Vahtra. 1924. aastal esitas ta Eesti ja Läti kubistide ühisnäitusele (ametliku nimega Balti riikide vahelisele kunstinäitusele) Tallinnas oma puulõigete mapi „7” (1923), millele oli ise teinud paspartuud ja kaaned. Neis puulõigetes kõlas kaasaegse linna ja uudse – tehniseeruva ühiskonna teema.[2] Rühmituses valitses kubistlik-konstruktivistlik stiil, mis avaldub ka Laarmani 1923. aastal loodud puulõikes "Sadam". Kui ta noore kunstnikuna 1920.–1930. aastail eelistas kubismi ning suhteliselt kainet ja ratsionaalset stiili, siis hiljem tõi Märt Laarman eesti raamatukunsti tagasi emotsionaalse mõjujõu ja tundesügavuse. Tõestuseks võib tuua tema loodud Tuglase "Teoste" puulõikeid, kus iga pisemgi detail on hingestatud, muutes need eriti kütkestavateks.

1951. aastal heideti Märt Laarman Kunstnike Liidust välja «loomingulise küündimatuse ja passiivse hoiaku pärast ENSV Kunstnike Liidu üritustesse». Liidu liikme staatus taastati siiski viis aastat hiljem.

1969. aastal sai Märt Laarman aunimetuse Eesti NSV teeneline kunstnik.

Looming

1920. aastate teine pool ja 1930. aastate esimene pool oli Märt Laarmani õitseaeg maalikunstnikuna. Eduard Viiralti, Ado Vabbe ja Jaan Vahtra kõrval oli just Märt Laarman see, kes oma noorusliku innuga sekkus kunstiellu, tuues oma loomingu ja sõnavõttudega sellesse värskust, innovaatilisust ja uudsust. Tema neil aastail loodud maalid ("Oleviste ja Niguliste" (1926), "Laud" (1928–1929), "Haige" (1930) ja "Õhtu" (1933)) kuuluvad kindlasti tolle aja eesti maalikunsti paremikku. Need olid kubistlikud tööd, milles ei ole mingeid tundevälgatusi – kõik on kaine ja ratsionaalne. Neil aastail rikastas Märt Laarman oma ideedega eesti raamatu üsna konservatiivset stiili. Üks häid näiteid on kolme kunstniku (Arnold Akberg, M. Laarman, Henrik Olvi) näituse kataloog aastal 1926, milles on ilmselgelt näha rühmituse "Bauhaus" mõjutusi. Senine aksiaalne kujundusprintsiip asendati asümmeetrilisega ning oluliseks sai kirja selgus ja lihtsus. Samal leheküljel võis leida kirjatüübi eri suurusi, horisontaalse kirjapildi vaheldumist vertikaalsega jms. Märt Laarman tõi ühena esimestest Eestis oma kujundustesse fotokunsti.

Oma loomingutee algupoolel on Märt Laarman öelnud: "Meil vaadatakse graafikale üldse nagu mingi teise järgu kunstile. Loomulikult see publiku suhtumine puulõikesse ja üldse graafikasse ei soodusta ta erilist õitselepuhkemist." Sel ajal oli ta üks väheseid Eesti graafikuid ning võiks olla üks kunstnikke, tänu kellele tekkis ja arenes Eesti paljundusgraafika. 1930. aastate teisel poolel pühendus Laarman bibliofiilsete raamatute tegemisele, eksliibrisele ja väikeses formaadis vabagraafikale. 1937. aastal ilmus Laarmanilt mapp „Kymme puulõike-eksliibrist käsitrykis I”, 1940. aastal teine mapp, 1943. aastal kolmas. Aastal 1939 lõi ta puulõiked bibliofiilsetele raamatutele „Pikse palve” (Oskar Looritsa järelsõnaga), Hjalmar Gullbergi „Kolm laulu” (Märt Laarmani tõlkes) ja Laarmani enda „Kylmad ruba’iid”.[3]

1940. aastail töötas Märt Laarman edukalt edasi nii vabagraafiku kui ka raamatukujundajana. Teda süüdistati sel ajal formalismis ehk eemaldumises tolleaegsest kunstiringkonnast. Tegelikult oli ta tollal üks viljakamaid raamatukunstnikke, kujundades üle 40 teose. Parimaiks näiteiks võib neist pidada 1946. aastal ilmunud Friedebert Tuglase "Elu ja kangastused" ja 1948. aastal ilmunud Lydia Koidula "Valik luulet".

1950. aastail tegeles Märt Laarman Friedebert Tuglase teoste kaheksa köite illustreerimisega, kuid suutis selle kõrvalt luua ka palju vabagraafilisi lehti, mida samuti peetakse eesti kunsti paremikku kuuluvaks.

1960. aastail tegeles Märt Laarman vabagraafika ja raamatukunstiga, kus pildid ja tekst olid linoollõikes. 1960ndate paiku hakkas Märt Laarman tegelema värvilise graafikaga, mille heaks näiteks on 1962. aastal loodud puulõikes "Sõudja".

Graafika

  • Lamav mees (linoollõige, 1919; esimene linoollõige)
  • Autoportree (linoollõige, 1921)
  • Värav (puulõige, 1922; esimene puulõige)
  • Sadam (puulõige, 1923)
  • Oleviste ja Niguliste (puulõige, 1927)
  • Tšellomängija (puulõige, 1927)
  • Varesed (1942)
  • Õhtu (puulõige, 1947–1948)
  • Harakas jõel (puulõige, 1953)
  • Pilved (puulõige, 1954)
  • Lilled (puulõige, 1958)
  • Tüdruk (puulõige, 1962)
  • Sõudja (värviline puulõige, 1962)
  • Laevad (värviline puulõige, 1962)
  • Kaks figuuri (värviline puruplaadilõige, 1964)
  • Pirita (värviline linoollõige, 1966)

Maalid

  • Maalietüüdid:
    • Nuustaku alev (1921)
    • Kevadmaastik (1922)
  • Oleviste ja Niguliste (1926)
  • Laud (1928–1929)
  • Haige (1930)
  • Õhtu (1933)

Raamatukunst

Lavakujundus

Viited

  1. ↑ EKBL - lk, 242
  2. ↑ Mai Levin. Esimesest eesti kunstpildilõikajast originaalestambi taassünnini. Näituse "Eesti graafika ajalugu 1860-1944" saatetekst, Eesti Kunstimuuseum, 2015
  3. ↑ Mai Levin. Tipptegijad Tallinnas. Näituse "Eesti graafika ajalugu 1860-1944" saatetekst, Eesti Kunstimuuseum, 2015

Kirjandust

  • "Märt Laarman", koostanud Mai Levin, Eesti Kunstimuuseum 1996
  • "Märt Laarman, 12 reproduktsiooni", Kirjastus Kunst Tallinn 1973
  • "Märt Laarman raamatukunstnikuna", koostanud Rein Loodus, Kirjastus Kunst Tallinn 1976

Välislingid

Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Märt_Laarman&oldid=5007505"