Süntaks

Süntaks ehk lauseõpetus on grammatika osa, mis käsitleb sõnade ühendamist sünaühenditeks ja lauseteks. Süntaksi raames analüüsitakse süntaktiliste kategooriate olemust, ehitust ja funktsiooni. Lisaks süntaksile kuuluvad grammatikasse ka fonoloogia ja morfoloogiaga. Grammatika tervikuna tegeleb keele reeglipärasustega, mis on ette ennustatavad.

Termin süntaks tuleb kreekakeelsest sõnast syntaxis <süntaksis>, mis tähendab 'ühendus, ehitis, kokkupanek'. Eestikeelne oskussõna lauseõpetus on tarvitusel 1980ndaist aastaist alates.

Süntaksi uurimisobjektiks on lause ehk minimaalne suhtlusüksus, mis kuulub komponendina suuremasse suhtlusüksusesse - teksti(lõiku).

Süntaksi raames uuritakse

• missugustest osadest koosneb lause
• missugused on lause osade seosed ja funktsioonid.

Sõnade ühendamisel sõnaühendeiks ja lauseiks kasutatakse nii süntaktilisi kui ka morfoloogilisi väljendusvahendeid.

• Süntaktiliste vahendite hulka kuuluvad side- ja kaassõnad, lause intonatsioon (kõne põhitooni kõrguse muutumine lauses, kõnemeloodia) ja sõnajärg. Näiteks lauses Poiss mõtles ja luges siis edasi on sõnad mõtles ja luges üles ühendatud sidesõna ja abil; sõnad on järjestatud terviklikku mõtet väljendavaks lauseks skeemi alus, öeldis, määrus järgi. Suulises kõnes on lausele omane lõpetatud intonatsioon.

• Morfoloogiliste vahenditena kasutatakse eesti keeles käände- ja pöördevorme või iseseisvaid määrsõnu. Nii ühenduvad lauses Siis lõi Heldur mootorratta käima, istus sadulasse (E.Maasik) oma põhisõnadega lõi ja istus nimisõna mootorratta ainsuse omastavas nimisõna sadulasse ainsuse sisseütlevas ja pöördsõna käima ma-tegevusnimes, samuti iseseisev määrsõna siis.

Süntaksiteooriad püüavad välja selgitada reegleid või algoritme, mis võimaldaks tuletada kõik antud keele grammatiliselt õiged laused. Otsustamaks, kas lause on "õige" või "vale", on esmalt tarvis keelevaistu. Seepärast põhineb suur osa süntaksi uurijate informatsioonist introspektsioonil (enesevaatluses) ja koostööl inimestega, kelle jaoks uuritav keel on emakeel.

Kui on olemas teatud hulk õigeid ning valesid laused, on võimalik formuleerida hüpoteetilised reeglid, millele kõik "õiged" laused peaksid vastama. Seejärel tuleb hüpoteesi kontrollida, otsides uusi empiirilisi andmeid, st uusi lauseid, mis oletused kas ümber lükkaksid või neid kinnitaksid.

Süntaksi eesmärk pole ette kirjutada abstraktseid reegleid, mida kõik korrektsed keelekasutajad peavad järgima. Süntaksi peamine allikas on tänapäeval tegelik keelekasutus, millest lähtudes püütakse luua konkreetse keele lauseehitust võimalikult adekvaatselt kirjeldavad teooriad. Niisiis pole tegemist mitte preskriptiivse, vaid deskriptiivse grammatikaga.

Eesti keele süntaksi uurimisel on silmapaistvaid tulemusi saavutanud Valter Tauli, Henno Rajandi, Huno Rätsep, Ellen Uuspõld, Mati Erelt, Helle Metslang, Liina Lindström.

Vaata ka

• Süntaktika
• Lause
• Lauseliikmed

Kirjandus

• Adrian, Akmajian (1990). Linguistics, et al, MIT Press. ISBN 0-262-51123-1.
• Erelt, Tiiu; Viks, Ülle; Erelt, Mati; Kasik, Reet; Metslang, Helle; Rajandi, Henno; Ross, Kristiina; Saari, Henn; Tael, Kaja; Vare, Silvi (1993). Eesti keele grammatika. 2., Süntaks
• Mihkla, K; Rannut, L; Riikoja, E; Admann, A (1974). Eesti keele lauseõpetuse põhijooned I
• Erelt, Mati; Erelt, Tiiu; Ross Kristiina (1997) Eesti keele käsiraamat
• Mihkla, K; Valmis A (1979) Eesti keele süntaks kõrgkoolidele
• Eesti keele käsiraamat: http://eki.ee/dict/ekss/index.cgi?Q=intonatsioon