Camille Corot: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
PResümee puudub |
Lisasin 1000 sõna ulatuses juurde teksti Märgised: Veebilink wikipediale Visuaalmuudatus |
||
23. rida:
==Elukäik==
Corot omandas klassikalise kunstihariduse [[Cde Rouenis|Collège de Rouenis]]. 26-aastaselt õnnestus tal tänu vanematelt saadud pärandusele pühenduda täielikult kunstile. Korduvalt [[Salong (Pariis)|Salongi]] näitustel osalenud Corot' looming leidis suurema tunnustuse alles [[1846]]. aastal. Tema teoseid ostsid nii [[Napoleon III]] kui ka [[Orléans]]'i hertsog. [[1849]]. aastast arvati Corot Salongi [[žürii]] hulka.
==== Lapsepõlv ja haridus ====
Camille Corot [[Burgundia]] päritolu isa [[Louis-Jacques Corot]] ([[1771]]-[[1847]]) oli [[Pariis|Pariisi]] [[Grands-Degres]]’ tänava juuksuri poeg ning Camille’i ema [[Marie-Francoise Oberson]] ([[1768]]-[[1851]]) oli päritolult [[Šveits|šveitslane]]. Camille mõlemad vanemad olid abielludes õnnistatud hea kaasavaraga. Nad ostsid peale abiellumist moodsa Pariisi kübarakaupluse, mis tõi neile edaspidi palju tulu. Camille Corot’l oli kaks õde – kolm aastat vanem õde [[Anette-Octavie Corot|Anette-Octavie]] ([[1793]]-[[1874]]), kellega ta oli väga lähedane, ning aasta noorem õde [[Victorie-Anne]] ([[1979]]-[[1821]]). Seitsme aastaselt saadeti Camille Corot [[Internaatkool|internaatkooli]], kui ta jäi üheteistkümne eluaastani. [[1807]]. aastal õnnestus Corot’l tänu isale saada stipendium Roueni keskkooli [[Prantsusmaa]] põhjaosas, kus ta õppis järgnevad viis aastat. Rouenis tekkis Corot’l kokkupuude ja armastus [[Normandia]] vastu, mis kajastub ka tema maalidel. Rouenis elades sai Corot lähedaseks isa hea härasmehest sõbraga [[Sennegon|Sennegon’iga]], kelle nõu Corot kuulda võttis ning kellega koos Corot pidas pikki jalutuskäike looduses. Hiljem kaks perekonda ühendati kui Corot vanem õde Anette-Octavie pandi mehele härra Sennegoni pojale.<ref>{{Raamatuviide|autor=Tinterow, Gary, Michael Pantazzi, Vincent Pomarède|pealkiri=Corot|aasta=1996|koht=New York|kirjastus=Metropolitan Museum of Art|lehekülg=6}}</ref>
Corot ei olnud silmapaistev õpiline ning teismeeas ei paistnud välja ka tema huvi maalimise vastu. Corot isa otsustas anda pojale võimaluse käia tema jälgedes ning koolitas teda riide[[Kaupmees|kaupmeheks]]. Kui Camille oli 21-aastane ([[1817]]<nowiki/>a) kolis perekond uude majja [[Ville-d’Avray]]’s. Camille hõivas pisike toa maja lääneosas kolmandal korrusel, mille akendest avanes inspireeriv vaade kuninganna [[Marie Antoinette|Marie-Antoinett]]’i eravaldusesse jäävatele tiikidele. See tuba jäi Camille Corot pisikeseks [[Ateljee|ateljeeks]] kuni tema surmani. Riidekaupmehena töötades ja erinevate materjalidega, kübarate kaunistustega kokku puutudes avaldus Camellie kõrge [[Esteetika|esteetiline]] maitsemeel. Üha enam meeldis Corot’le maastike maalimine ning 26-aastaselt võttis ta vastu otsuse hakata maalijaks, saades nõusse ka oma isa, kes hakkas teda toetama.<ref>{{Raamatuviide|autor=Tinterow, Gary, Michael Pantazzi, Vincent Pomarède|pealkiri=Corot|aasta=1996|koht=New York|kirjastus=Metropolitan Museum of Art|lehekülg=6-8}}</ref> [[Maastikumaalimine|Maastikumaalimist]] õppis Camille kõige pealt [[Achille Etna Michallon|Achille Etna Michalloni]] käe all ning peale tema surma oli ta õpetajaks [[Jean-Victor Bertin]]. Mõlemad õpetajad olid olnud [[Pierre-Henri de Valenciennes]]’i õpilased.<ref name=":0">{{Netiviide|Autor=|URL=https://www.nationalgallery.org.uk/artists/jean-baptiste-camille-corot|Pealkiri=Jean-Baptiste-Camille Corot|Väljaanne=The National Gallery|Aeg=|Kasutatud=29.04.2018}}</ref>
=== Reisid ===
[[1825]]. aastal suundus Camille Corot [[Itaalia|Itaaliasse]], mida peeti maastikumaalijaks saamisel vaieldamatult oluliseks õppeprotsessiks. Corot reisis ringi [[Rooma|Roomas]] ja [[Campania]] [[Provints|provintsis]] enne [[Napoli|Napolisse]] suundumist.<ref name=":0" /> Paari aasta pärast Prantsusmaale naastes seadis Corot sisse kunstniku rutiini, mida ta pidas oma elu lõpuni. Ta veetis alati kevad- ja suvekuud väljas maalides, tehes väiksemõõtmelisi [[Õlivärv|õlivärvides]] [[Visandamine|visandeid]] ja [[Joonistamine|joonistusi]]. Ta omandas talle omase [[Värvitoon|värvitoonide]] meisterlikkuse – heleduse ja tumeduse [[Tonaalsus|tonaalsuse]] tasakaalu, mis moodustab tema kunsti põhiosa. Talvekuudeks varjus Corot oma Pariisi [[MaaliStuudio|stuudiosse]], et töötada suurema mõõtmeliste maalide kallal, mille valmimine oli oluline iga kevadiseks Salongi näituseks. Camille Corot esimeseks tähtsaks tööks oli „Narni sild“, mis eksponeeriti Pariisi salongi näitusel [[1827]]. aastal, kui kunstnik ise veel Itaalias viibis. [[1833]]. aastal esitas Corot suure [[Fontainebleau]] metsa maastikumaali Salongi näitusele, mille eest teda tasustati teise klassi [[Medal|medaliga]], mis andis talle õiguse näidata oma teoseid ilma kohtunike heakskiiduta.<ref name=":1">{{Netiviide|Autor=Bowness, Alan; The Editors of Encyclopaedia Britannica|URL=https://www.britannica.com/biography/Camille-Corot|Pealkiri=Camille Corot|Väljaanne=Encyclopaedia Britannica|Aeg=|Kasutatud=29.04.2018}}</ref>
[[1834]]. aastal külastas Corot maist oktoobrini taas Itaaliat. Ta maalis [[Volterra]], [[Firenze]], [[Pisa]], [[Genova]], [[Veneetsia]] ja Itaalia järvede piirkondade vaateid. Itaalias kogus ta piisavalt materjali visandite näol, et jätkuks tööd elu lõpuni, kuid [[1843]]. aasta suvel külastas ta veel lühikest aega viimast korda Itaaliat.<ref name=":1" /> Lisaks reisis Camille ulatuslikult Kirde-Prantsusmaal, Normandias ja Burgundia aladel, eriti [[Morvan, Burgundia|Morvani]] regioonis, kuhu ta naasis mitmel korral aastate jooksul. [[1854]]. aastatel reisis Corot [[Holland|Hollandis]] ja [[Belgia|Belgias]], külastades regulaarselt [[Šveits|Šveitsi]]. [[1862]]. aastal käis ta ka [[London|Londonis]].<ref name=":0" />
=== Karjäär ===
[[1840]]<nowiki/>ndatel aastatel kritiseerisid [[Kriitik|kriitikud]] karmilt Corot maale ning Salong lükkas mitmed tema tööd näitustelt tagasi. [[1845]]. a julgustas [[Baudelaire]] Corot’d nimetades teda modernse maastiku maalimise juhtisikuks. Samas teised kriitikud nimetasid tema teoseid naiivselt kohmakateks ning [[Koloriit|koloriidilt]] kahvatuks.<ref>{{Raamatuviide|autor=Tinterow, Gary, Michael Pantazzi, Vincent Pomarède|pealkiri=Corot|aasta=1996|koht=New York|kirjastus=Metropolitan Museum of Art|lehekülg=211}}</ref> Hoolimata kriitikute arvamusest tunnustasid Corot’d teised maalikunstnikud nagu [[Eugène Delacroix|Delacroix]] ja [[Constant Dutilleux]], kellest viimasega Corot jäi pikalt sõbraks ning Dutilleux toetas Corot’d [[Patroon|patroonide]] leidmisel. Corot olukord paranes märgatavalt peale [[1848. aasta revolutsioonid|1848. aasta revolutsiooni]], kui ta määrati Salongi žürii kohale.<ref name=":2">{{Raamatuviide|autor=Tinterow, Gary, Michael Pantazzi, Vincent Pomarède|pealkiri=Corot|aasta=1996|koht=New York|kirjastus=Metropolitan Museum of Art|lehekülg=145-150}}</ref>
[[1850]]<nowiki/>ndateks oli Corot tuntud kunstnik, kelle töid kogujad innukalt ostsid. Corot jätkas oma tööde saatmist Salongidesse, kus need kõrgete hindade eest maha müüdi. Camille Corot’l polnud vaja enam rahalisi muresid tunda. [[1855]]. aastal toimunud [[Pariisi maailmanäitus|Pariisi maailmanäitusel]] premeeriti Corot maalimise esimese klassi medaliga ja [[keiser]] Napoleon III ostis tema teose. [[1867]]. aastal edutati Corot Salongi juhtivale kohale.<ref name=":1" />
Hüljanud igasugused pikaajalised suhted naistega, jäi Corot truuks maalimisele ja oma vanematele, keda ta kohtles aupaklikult kuni nende surmani. Tõsiuskliku [[Kristlus|kristlasena]] oli ta [[Konservatism|konservatiivne]] ja põhimõtetega viisakas mees. Peale vanemate surma oli Corot’l rohkem vabadust ning ta sai lubada endale mitteametlikke õpilasi nagu [[Juut|juudi]] päritolu kunstniku [[Edouard Brandon|Edouard Brandoni]] ja tulevase [[Impressionism|impressionisti]] [[Camille Pissarro]].<ref name=":2" />
=== Elu lõpuperiood ===
Hilises elus ümbritses Corot’d palju õpilasi, modelle, sõpru, kunsti kogujaid ja vahendajaid. Corot maalide hind tõusis tihti üle 4000 [[Prantsuse frank|frangi]]. Olles kindlustanud oma jõukuse, jagas Camille Corot rohkelt oma aega ja raha noorte kunstnike toeks ja heategevuseks. Näiteks ostis ta maja kingituseks [[Honoré Daumier|Honore Daumier’ile]], kes oli pimedaks jäänud, lisaks toetas Corot [[Jean-François Millet|Millet’i]] leske ja Pariisi lastekodu. Corot jäi elulõpuni tagasihoidlikuks. Vaatamata suurele edule, mis teda saatis, pidasid meistri sõbrad oluliseks tunnustada teda kuld medaliga [[1874]]. aastal, veidi enne tema surma.<ref>{{Raamatuviide|autor=Tinterow, Gary, Michael Pantazzi, Vincent Pomarède|pealkiri=Corot|aasta=1996|koht=New York|kirjastus=Metropolitan Museum of Art|lehekülg=270-273}}</ref> Camille Corot suri kõhu häirete tõttu 78-aastaselt ja ta maeti [[Père-Lachaise'i kalmistu|Père Lachaise]] kalmistule.<ref>{{Netiviide|Autor=|URL=https://en.wikipedia.org/wiki/Jean-Baptiste-Camille_Corot|Pealkiri=Jean-Baptiste-Camille Corot|Väljaanne=Wikipedia|Aeg=|Kasutatud=29.04.2018}}</ref>
==Looming==
Corot' maalistiili iseloomustavad pehmus ja hajusus, õhuke värvikiht ning napid toonid. [[Kompositsioon (kunst)|Kompositsiooniliselt]] keskendus kunstnik peamiselt rahuliku meeleolu loomisele. Ta eelistas maalida initiimseid mõtisklushetki, salapäraseid naisi ning muusika ja tantsuga seotud teemasid. Loometee alguses lõi realistlikke olustikulisi [[portree|portreid]], hiljem peamiselt [[maastikumaal]]e. Corot on nn intiimse maastikumaali loojaid. Ta on viljelenud [[ofort]]i ja [[litograafia|litot]].{{lisa viide}}
Oma reisidel täitis Corot mitmeid märkmike ja vihikuid visandite ja joonistustega. Tema varased Itaalias värske õhu käes tehtud õlivisandid olid selgelt piiritletud ja värsked, kasutatud puhtaid värve ja voolavaid tõmbeid. Talve kuudel töötas ta sisestuudios ambitsioonikate [[Mütoloogia|mütoloogiliste]] ja [[Kristlus|religioossete]] maastikumaalide kallal, mis olid mõeldud Salongi näituste jaoks. Õlimaal „[[Hagar kõrbes]]“, eksponeeritud Salongis [[1835]]. aastal, iseloomustab Corot varasemaid töid nagu ka tema vabaõhu joonistused, mis on [[Akadeemiline kunst|akadeemilise]] maalimislaadile omaste selgete piiritletud vormide ja värvidega.<ref name=":0" />
Alates [[1850]]<nowiki/>ndatest oli Corot saavutanud lugupidamise ja tuntuse, tema stiil oli selleks ajaks pehmem ja värvitoonid veel tagasihoidlikumad. Oma hilisematel stuudios valminud maastikel , mis tihti kujutasid [[Figuratiivne kunst|figuure]] nagu kümblejad, [[Bacchus|veinijumalad]] ja [[Allegooria|allegoorilised]] figuurid, kasutas Corot väheses ulatuses värve. Tema koloriit piirdus põhiliselt pehmete toonitud hallikate ja sinirohelise toonidega, millel mõned piiratud värvi laigud figuuride kantud kangail.<ref name=":0" />
Camille Corot oli väga viljakas kunstnik ning maalis üle 3000 teose. Sellest hoolimata oli nõudlus kunstiturul veel suurem ning tema teoseid on palju [[Võltsing|võltsitud]]. Corot looming oli kõrgelt hinnatud tema eneseteadlike [[Poeetiline|poeetiliste]] maastikumaalide poolest, mida iseloomustab õrn ja tundlik tonaalsus ning õrnade õhuliste hõbedaste/hallikate värvide koloriit. Viimased 20 aastat oma elust pühendas Corot [[Portree|portreedele]] ja figuuride kujutamisele. Portreede sari [[„Stuudio“]] (u.[[1865]]) ja [[„Naine pärliga“]] (u.[[1865]]-[[1870]]) kajastavad Corot kaasasündinud [[Klassitsism|klassitsismi]] ja meisterliku tonaalse koloriidi maalimise annet. Suure edukuse saavutamine ei avaldanud konservatiivsele ja põhimõttekindlale kunstnikule erilist mõju. Corot oli jätkuvalt väga töökas ja keskendus täielikult maalimisele. Ta armastas rääkida maalide [[Harmoonia|harmooniast]] nii portreede kui maastike puhul, pürgides muusikateoste [[Kvaliteet|kvaliteedi]] kõrgusele. Corot jättis kindlameelselt [[Modernsus|modernse]] maailma mõjud välja oma teostest. Ulatuslik [[Raudtee|raudteede]] võrgustik ja [[Industrialiseerimine|tööstuslik areng]] ei kajastu tema teostes mingil juhul.<ref name=":1" />
Corot koht [[19. sajand|19. sajandi]] [[Kunstiajalugu|kunstiajaloos]] on kindel. Kui ta alustas maalimist peeti maastiku visandeid lihtsalt tooreks materjaliks õige teose jaoks ning neil polnud kunstipärast väärtust. Camille Corot oli üks esimesi, kes suutis näidata visandite elujõulist kvaliteeti ja [[Spontaansus|spontaansust]] ning neile omast looduslikku põhitõde, mida valmis maali puhul on raskem tunnetada. Tema surmaks oli visand teinud oma võidukäigu ja kogu maastikumaali kunstlikkuse kahtlused olid kõrvale lükatud.<ref name=":1" /> Corot oli vabas õhus maalimisviisiga teerajakas impressionistlike maalijatele, kes teda austasid.<ref name=":1" /><ref name=":3">{{Netiviide|Autor=|URL=http://www.newworldencyclopedia.org/entry/Jean-Baptiste-Camille_Corot|Pealkiri=Jean-Baptiste-Camille Corot|Väljaanne=New World Encyclopedia|Aeg=|Kasutatud=29.04.2018}}</ref>
Corot maalid leiavad tunnustust ja on eksponeeritud ka tänapäeval. Corot maastikumaalid on erilised oma valguse tundlikkuse ja atmosfääri kujutlustelt ning oma kaasajas äratuntavalt isikupärased ja eristuvad. Corot õpetlane [[Peter Galassi]] ütleb, et Corot erilisus seisneb selles, kuidas ta sekkus õlivärvide käsitlusse vabaõhumaalija valguse ja atmosfääri tundlikkusega koos akademistliku õpetusega vormi kindlusest ja korrapärasest kompositsiooni struktuurist.<ref name=":3" />
== Teoseid ==
40. rida ⟶ 70. rida:
Pilt:Young Girl Reading by Jean-Baptiste-Camille Corot c1868.jpg|Tütarlaps lugemas
</gallery>
== Viited ==
<references />
==Allikas==
* Normandia maalijad, [[Eesti Kunstimuuseum]], Tallinn, 2009
* Tinterow, Gary; Pantazzi, Michael; Pomarède, Vincent 1996. ''Corot''. New York: Metropolitan Museum of Art
* https://www.britannica.com/biography/Camille-Corot
* https://www.nationalgallery.org.uk/artists/jean-baptiste-camille-corot
* http://www.newworldencyclopedia.org/entry/Jean-Baptiste-Camille_Corot
* https://en.wikipedia.org/wiki/Jean-Baptiste-Camille_Corot
== Välislingid ==
| |||